vastuolu


> contradiction


vastuolu > contradiction [Estonian/English]

vastuolu [vas-tu-o-lu] (noun)


Vastuolu on draamateksti peidetud nurgakivi, dramaturgi osavuse näitaja, lavastaja kohustuslik töövahend ning näitleja tõeline väljakutse. Vastuolud „laevad” teksti ning muudavad selle dramaatiliseks, panevad selle „tööle”. Vastuolud moodustavad rütme, mustreid ja dramturgilisi tekstuure. Vastuolud kehtestavad tegelased ja nende motivatsiooni ja panevad nad tegutsema. Vastuolud avavad teksti perspektiivid, lisatähendused, muudavad selle mitmekihiliseks. Vastuolud teevad tegelased huvitavaks, samastusväärseks. Vastuolu on inimlikkuse ilming, see on märk loomuomasest ambivalentsusest, inimlikest tunnetest, mis pole kunagi lõpuni ühesed. Vastuoluta draamatekstil puudub konflikt ja on laval seega impressionistlik diskursuse fragment. Just nagu vastuoluta tegelane on üheplaaniline, lihtne ning igav. Dramaturg, kes ei oska luua varjatud vastuolusid tegelastesse ning nende käitumisse, on läbikukkunud dramaturg. Lavastaja, kes ei suuda neid välja tuua, on kehv lavastaja. Näitleja, kelle mängus puudub vastuolu, on andetu näitleja. Vastuolud haaravad publikut, ajades nad segadusse, eksitades neid, jättes nad ilma üheselt mõistetavatest vastustest, ent pakkudes neile köitvaid tõlgendusvõimalusi, mõistatusi, mida lahendada, ergutavad nende empaatiat ja väärtushinnanguid.
Vastuolud on midagi, millega teatris tegeletakse igapäevaselt ning mis hoolimata kellegi funktsioonist teatrimasinavärgis on möödapääsmatud.


Autor ja tõlkija: Deivi Tuppits